Colombia

Colombia kol'ombia (mööndav nimekuju Kolumbia), ametlikult Colombia Vabariik on riik Lõuna-Ameerika loodeosas Vaikse ookeani ja Kariibi mere ääres. Piirneb Brasiilia, Peruu, Ecuadori, Venezuela ja Panamaga. Riigi pealinn ning majanduse ja kultuuri keskus on Bogotá. Colombia on etniliselt ja keeleliselt väga mitmekesine, oma rikkaliku kultuuripärandiga peegeldavad seda mitmesugused Ameerika ja India tsivilisatsioonid.

Colombias on suuruselt teine ​​bioloogiline mitmekesisus maailmas ja see on üks seitsmeteistkümnest maailma mitmekesisemast riigist; selle territoorium hõlmab Amazonase vihmametsi, mägismaid, rohumaid, kõrbeid ning saari ja rannajooni nii Atlandi ookeani kui ka Vaikse ookeani piirkonnas (Lõuna-Ameerika ainus riik).

Colombia on üks NATO partnerriikidest Ladina-Ameerikas. See on osa juhtivate arenevate turgude CIVETSi grupist ning ÜRO, WTO, OASi, Vaikse ookeani liidu ning Mercosuri ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide assotsieerunud liige.

Colombia lipul kollane ehk enamus lipu pindalast tähistab riigi rikkust, jõukust ja päikest kui valguseallikat. Sinine värv tähistab ookeane, jõgesid, mis voolavad läbi Colombia, ja taevast. Viimane ehk punane värv tähistab verd, mis on valatud Colombia iseseisvumise jaoks, nende tahtejõudu ja panust.

Colombia riigipea on president Gustavo Francisco Petro Urrego.

Rahvastik

Colombia, kus elab 2020. aastal hinnanguliselt 50 miljonit inimest, on Ladina-Ameerikas suuruselt kolmas riik Brasiilia ja Mehhiko järel. 20. sajandi alguses oli Colombia rahvaarv umbes 4 miljonit. Alates 1970. aastate algusest on Colombia sündimus, suremus ja rahvastiku kasvutempo pidevalt langenud. Elanikkonna kasvutempo on 2016. aastal hinnanguliselt 0,9%. Ligikaudu 26,8% elanikkonnast olid 15-aastased või nooremad, 65,7% olid 15–64-aastased ja 7,4% olid üle 65-aastased. Vanemate inimeste osakaal elanikkonnast on hakanud märkimisväärselt suurenema. Prognooside kohaselt on Colombias 2050. aastaks 55,3 miljonit elanikku.

Keeled

Üle 99,2% colombialastest räägib hispaania keelt. Samuti kasutatakse riigis 65 Ameerika põliskeelt, kahte kreoolkeelt, mustlaskeelt ja Colombia viipekeelt. Inglise keelel on ametlik staatus San Andrési, Providencia ja Santa Catalina saarestikus. Koos hispaania keelega on Ethnologue'i andmebaasis Colombias kokku 101 keelt. Kõneldavate keelte täpne arv varieerub veidi, kuna mõned autorid peavad eri keelteks seda, mida teised peavad sama keele variantideks või murrakuteks. Hinnanguliselt räägitakse Colombias 71 põliskeelt, enamik neist kuulub tšibtša, tukano, vitoto, guahibo-pamigua, aravaki, kariibi, barbakoa ja saliba keelkonda. Põliskeelte kõnelejaid oli 2010. aastal umbes 850 000.

Usundid

Riiklik statistikaosakond (DANE) ei kogu usulist statistikat ja täpseid anmdeid on keeruline saada. Erinevate uuringute ja küsitluste põhjal tunnistab kristlust umbes 90% elanikkonnast, kellest suurem osa (70,9–79%) on roomakatolikud, samas kui märkimisväärne osa (16,7%) järgib protestantismi (peamiselt evangeelset). Umbes 4,7% elanikkonnast on ateistid või agnostikud, 3,5% väidavad, et usuvad jumalasse, kuid ei järgi konkreetset usundit. 1,8% colombialastest on Jehoova tunnistajad või adventistid ning vähem kui 1% järgib teisi religioone, näiteks baha'i usku, islamit, judaismi, budismi, mormonismi, hinduismi, põlisusulisi, Hare Krišna liikumist, Rastafari liikumist ja õigeusku. Ülejäänud inimesed kas ei vastanud või vastasid, et ei tea. Lisaks ülaltoodud statistikale teatas 35,9% colombialastest, et nad ei usu aktiivselt. Kuigi ristimiste arvult on Colombia peamiselt roomakatolik riik, tagab Colombia 1991. aasta põhiseadus usuvabaduse ning kõik usundid ja kirikud on seaduse ees võrdselt vabad.

Ajalugu

Riigi põlisasukad on mitmed indiaani hõimud, kellest mõjuvõimsaimad olid tšibtšad. Lõunapoolsed alad kuulusid inkade riiki. 1525 algas hispaanlaste konkista.

Colombia kuulutas end Hispaaniast iseseisvaks 20. juulil 1810, seda tunnustati 1819. aastal. 1831. aastani hõlmas Colombia Vabariik (Suur-Colombia) tänapäeva Colombia, Venezuela, Ecuadori ja Panama ning väiksemaid osi Costa Ricast, Peruust, Brasiiliast ja Guyanast.

1830 riik lagunes ja tänapäeva Colombia alal asunud Uus-Granada muutis 1863 oma nime Colombia Ühendriikideks ning 1886 Colombia Vabariigiks. 1903 lõi Colombiast lahku Panama.

Colombias kaotati orjus 1851. aastal.

1960.aastatel loodi La Violencia nimelise liikumise käigus marksistlik-leninlikke ekstremistide gruppe.

Kultuur

Muusika

Colombias on ergas andekate muusikute kollaaž, mis puudutab täielikku rütmide spektrit. Colombia muusikud, heliloojad, muusikaprodutsendid ja lauljad on rahvusvaheliselt tunnustatud, näiteks Shakira, Juanes, Carlos Vives jt. Colombia muusika ühendab Euroopast mõjutatud kitarri- ja laulustruktuuri põliselanike suurte gaita flöötide ja löökpillidega, selle löökpillide struktuur ja tantsuvormid on pärit Aafrikast. Colombias on mitmekesine ja dünaamiline muusikaline keskkond.

Kirjandus

Colombia kirjandus pärineb Kolumbuse-eelsest ajastust – perioodi silmapaistev näide on eepiline luuletus, mida tuntakse nimega "Yurupary legend". Hispaania kolooniaajast on silmapaistvate kirjanike hulka kuulunud Juan de Castellanos (Elegías de varones ilustres de Indias), Hernando Domínguez Camargo ja tema eepiline luuletus "San Ignacio de Loyolale", Pedro Simón, Juan Rodríguez Freyle (El Carnero), Lucas Fernández de. Piedrahita ja müstika esindaja nunn Francisca Josefa de Castillo. Romantismiga seotud taasiseseisvumisjärgne kirjandus tõstis esile Antonio Nariño, José Fernández Madridi, Camilo Torres Tenorio ja Francisco Antonio Zea. 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses sai populaarseks kirjandusžanr, mida tuntakse costumbrismo nimetuse all; selle aja suured kirjanikud olid Tomás Carrasquilla, Jorge Isaacs ja Rafael Pombo (neist viimased kirjutasid tähelepanuväärseid lastekirjanduse teoseid). Sel perioodil arendasid modernistlikku liikumist sellised autorid nagu José Asunción Silva, José Eustasio Rivera, León de Greiff, Porfirio Barba-Jacob ja José María Vargas Vila. 1872. aastal asutati Colombia keeleakadeemia, mis oli esimene hispaania keele akadeemia Ameerikas. Candelario Obeso kirjutas murrangulise filmi "Cantos Populares de mi Tierra" (1877) stsenaariumi – esimese afro-colombia autori luuleraamatu põhjal. Aastatel 1939–1940 anti Bogotá linnas välja Stone and Sky nime all seitse luuleraamatut, mis mõjutasid riiki märkimisväärselt; neid on toimetanud luuletaja Jorge Rojas. Järgmisel kümnendil asutas Gonzalo Arango vastuseks toonasele vägivallale liikumise "Miski". Teda mõjutasid nihilism, eksistentsialism ja teise suure Colombia kirjaniku – Fernando González Ochoa mõte. Ladina-Ameerika kirjanduse buumi ajal tekkisid edukad kirjanikud, eesotsas Nobeli auhinna laureaadi Gabriel García Márqueze ja tema suurejoonelise oopuse "Sada aastat üksildust", Eduardo Caballero Calderóni, Manuel Mejía Vallejo ja Cervantese nimelise kirjaniku Álvaro Mutisega ja Astuuria vürsti kirjandusauhind. Teised juhtivad kaasaegsed autorid on Fernando Vallejo, William Ospina (Rómulo Gallegose auhind) ja Germán Castro Caycedo.