Languedoc-Roussillon

Languedoc-Roussillon (French: [lɑ̃ɡdɔk ʁusijɔ̃]) oli piirkond (1. järgu haldusüksus) Prantsusmaa lõunaosas.

2016. aastal liideti Languedoc-Roussilloni ja Midi-Pyrénées' piirkond Oksitaania piirkonnaks.

Languedoc on kultuuriline piirkond Lõuna-Prantsusmaal Oksitaania kultuuriruumis. Nime on piirkond saanud keele järgi, milles "jah" ei ole mitte Põhja-Prantsuse "oui" (varem ka "oil") vaid "oc". Oksitaani keeles (prantsuspäraselt "langue d'oc") on mitmesuguseid murdeid: Auvergne'i, Gascogne'i, Languedoci, Limousini, Provence'i ja juudiprovansi murre. Väga suur osa vanaprantsuskeelseist rüütliromaanidest ja lugulauludest on kirjutatud eri oksitaani murretes. Tänapäeval räägib Languedoci murret umbes 5000 inimest Montpellier'st Toulouse'i, Bordeaux', Rodezi ja Albini. Mõningal määral saavad Languedoci murdest aru ka Gascogne'i murret kõnelevad inimesed.

Loodus

Languedoc moodustab tohutu loodusliku amfiteatri: Püreneed, Alpid ja Keskmassiiv (Massif Central) on Languedoci looduslikeks piirideks, nagu ka Rhône’i jõgi ühelt ning Aude'i jõgi teiselt poolt. Languedoci rannikuala on liigendatud paljude laguunidega. Aegade jooksul on Languedoci ametlikud piirid mitu korda muutunud: tänapäevase Languedoci pealinn on Montpellier; idapoolsed alad, sh Toulouse, Albi ja Foix kuuluvad nüüd Midi-Pyrénées’ piirkonda.

Ajalugu

Esimesed märgid põlluharimisest Languedocis on leitud perioodist umbes 3500 aastat enne meie ajaarvamist. Languedocist on leitud keldi, etruski, foiniikia ja kreeka asustuse märke. Selle piirkonna kohta on rohkem andmeid alates Rooma impeeriumi ajast.

Pärast Rooma impeeriumi kokkulangemist kuni kõrgkeskajani oli Languedoc (ja kogu Midi – Lõuna-Prantsusmaa) Prantsuse ja Aragóni kuningatega väga lõdvalt seotud. Pööre toimus seoses Albi ristisõjaga 1209–1219, mille tagajärjel läks Languedoc seoses Toulouse’i krahvide liini väljasuremisega aastal 1271 Prantsuse kuninga otsesesse valdusse. Languedoci aadelkond erines ülejäänud feodaalse maailma aadelkonnast selle poolest, et maksis kuningale makse.

Saja-aastases sõjas jäi Languedoc peaaegu puutumata, väga raskelt tabas piirkonda aga must surm, sellele eelnenud ikaldusaastad ning järgnenud väiksemad katkulained. Kultuuriliselt jääb Languedoc alates sellest ajast ülejäänud Prantsusmaast ilmselgelt maha; oksitaani keeled hakkavad põhjaprantsuse murrete ees taanduma. Nagu suuremas osas Lõuna-Prantsusmaast, nii oli ka Languedocis protestantluse levik laialdane ning 16. sajandi lõpul toimunud ususõjad (1560–1598) andsid vahepeal taastunud rahvastikule ja kohalike elanike tõusvale eneseteadvusele jällegi tugeva hoobi. Järgnenud ligi kakssada aastat olid Languedoci jaoks rahulikud.

Prantsuse revolutsiooni ajal vähendati Languedoci administratiivset piirkonda. Radikaalselt muutus avalik arvamus ja poliitiline meelestatus: kui Wellington 1815. aastal Toulouse’i sisse marssis, võeti teda seal vastu kui vabastajat. Alates 18. sajandi lõpust saab Languedocist taas veini tootmise ala, suur roll on väiketootjatel, kuid aastal 1907 tabab veinitööstust kriis, mis leiab lahenduse alles 1922. aastal. Üldises plaanis oli aga Languedoci majanduslik olukord 20. sajandi esimesel poolel üsna stagneerunud. Pärast esimest maailmasõda kerkisid Languedoci poliitikas esile vasakpoolsed liikumised, mis moodustasid Teise maailmasõja ajal (baasiga mägedes) vastupanuliikumise.