Antarktis

Antarktis on Maa lõunapoolust ümbritsev manner. Antarktis paikneb lõunapoolkeral Antarktika maailmajaos ja seda ümbritseb Lõuna-Jäämeri.

Antarktis on pindalalt (14,0 miljonit ruutkilomeetrit) mandrite hulgas eelviimasel kohal (Austraalia on väikseim).

Ligi 98% Antarktisest on kaetud mandrijääga, mille keskmine paksus on 1790 m ning maksimaalne paksus üle 4500 m.

Antarktis on keskmiste näitajate poolest külmim, kuivim, tuuliseim ja kõrgeim kontinent. Antarktis on kõrb, sest ta rannikupiirkonnas langeb kõigest 200 mm sademeid aastas ning sisemaal veelgi vähem.

Antarktisel ei ole püsielanikke, kuid uurimisjaamades töötab aasta läbi umbes 1100–4400 inimest.

Ainult külmale vastupidavad taimed ja loomad saavad sellel mandril elada. Nende hulka kuuluvad pingviinid, loivalised, ümarussid, loimurid, lestalised, vetikad, samblikud, samblad jt.

Müüdid ja spekulatsioonid Terra Australise kohta pärinevad juba antiikajast. Antarktise avastas Fabian Gottlieb von Bellingshauseni ja Mihhail Lazarevi juhitud ekspeditsioon. Pärast avastamist jäi manner 19. sajandi lõpuni suuresti hüljatuks karmide keskkonnatingimuste, ressursside puudumise ja isoleerituse tõttu.

1959. aastal kirjutasid 12 riiki alla Antarktika lepingule; praeguseks on lepinguga ühinenud 48 riiki. Lepingu järgi on mandril keelatud igasugune militaarne tegevus ja maavarade kaevandamine, lubatud on teaduslik uurimistöö ning kaitstakse kontinendi riikkonda. Mitmesuguse teadustööga tegeleb seal üle 4000 teadlase paljudest rahvustest.

Nimi

Antarctica nime kasutas lõunamandri tähistamiseks esimest korda šoti kartograaf John George Bartholomew 1890. aastatel. Antarctica on ladinapärane kuju vanakreeka sõnast ἀνταρκτικός antarktikos (ἀντ- ant- + ἀρκτικός arktikos), st Arktika ehk põhja vastassuunas olev. Põhjasuunale omakorda andis nime põhjataeva heledaim täherühm Suur Karu (ἄρκτος arktos – karu, ἀρκτικός arktikos – karulähedane, põhja) ehk Suur Vanker. Eesti keeles nimetatakse Antarktikaks maailmajagu, mandri eristamiseks kasutatakse nime Antarktis.

Avastamislugu

Uskumus kauge lõunas asuva mandri (see pidi tasakaalustama põhjapoolkera maamassiive) Terra Australise olemasolust ulatub Ptolemaiose aegadesse (1. sajand pKr). Lõunas asuva suure maa illustratsioonid olid kaartidel tavalised kuni 18. sajandini, näiteks Türgi meresõitja ja kartograafi Piri Reisi kaardil. Isegi 17. sajandi lõpus, pärast Lõuna-Ameerika ja Austraalia avastamist, uskusid geograafid, et manner on tegelikust oluliselt suurem.

Euroopa päritolu kaartidel näidati hüpoteetilist maad, kuni James Cooki laevad ületasid lõunapolaarjoone jaanuaris 1773 ja uuesti jaanuaris 1774. Kuigi Cook jõudis Antarktisele lähemale kui varasemad meresõitjad, ei näinud ta mandrit oma silmaga. Cooki laevad jõudsid jaanuaris 1773 Antarktise rannikust umbes 120 km kaugusele, kuid pidid raskete jääolude tõttu tagasi pöörduma.

Mitme organisatsiooni (NSF, NASA, California Ülikool San Diegos jt) uuringute järgi võib Antarktise esmanägemise 1820. aastal omistada neile kolmele laevakapteni meeskonnale: Fabian Gottlieb von Bellingshausenile (Eestis sündinud baltisaksa päritolu meresõitja ja Vene admiral), Edward Bransfieldile (iiri päritolu Briti laevastikus teeniv kapten) ja Nathaniel Palmerile (hülgekütt Ameerika Ühendriikidest). Bellingshausen nägi Antarktist 27. jaanuaril 1820, kolm päeva varem kui Bransfield ja umbes kümme kuud varem kui Palmer. Bellingshauseni ja Mihhail Lazarevi kahest laevast koosneva ekspeditsiooni liikmed nägid Antarktise ranniku jääväljasid umbes 32 km kauguselt.

Esimese dokumenteeritud maabumise Antarktisel sooritas John Davis 7. veebruaril 1821, kuid mõni ajaloolane kahtleb selle sündmuse toimumises.

Ameeriklaste 1838–1842 toimunud ekspeditsiooni käigus avastati detsembris 1839 Balleny saartest lääne pool asuv Antarktise osa, mida tänapäevani kutsutakse Wilkesi maaks.

Maadeavastaja James Clark Ross möödus 1841 piirkonnast, mida tänapäeval tuntakse Rossi merena, ja avastas Rossi saare (mõlemad said James Rossi järgi nime 1841. aastal). Ta purjetas mööda suurest liustikust, mis nimetati hiljem tema järgi Rossi šelfiliustikuks. Vulkaanid Erebus ja Terror said nimed James Rossi ekspeditsioonis osalenud laevade nimede järgi.

Nimrodi ekspeditsiooni liikmed tõusid esimesena Tannatt Edgeworth Davidi juhtimisel 1907. aastal Erebuse tippu ja jõudsid esimesena magnetilise lõunapooluseni. Ekspeditsiooni juht Ernest Shackleton ja veel kolm rühma liiget ületasid esimesena Rossi šelfiliustiku ja läbisid mööda Beardmore'i liustikku Transantarktika mäestiku.

Roald Amundseni juhitud ekspeditsioon jõudis esimesena geograafilisele lõunapoolusele 14. detsembril 1911. Kuu aega hiljem jõudis lõunapoolusele ka Robert Falcon Scotti juhitud rühm, mille kõik liikmed hukkusid tagasiteel. Pärast Scotti rühma jõudsid järgmised inimesed (kelleks olid transpordilennukiga maandunud Ameerika Ühendriikide mereväelased) lõunapoolusele alles 1956. aastal.

Richard Evelyn Byrd juhtis mitut lennureisi Antarktisesse 1930.–1940. aastatel. Teda tunnustatakse mehhaniseeritud maatranspordi kasutuselevõtmise eest mandril ning põhjalike geoloogiliste ja bioloogiliste uurimistööde eest.

Geograafia

Antarktis on meie planeedi lõunapoolseim manner, mis asub asümmeetriliselt ümber lõunapooluse. Manner on ümbritsetud Lõuna-Jäämerega, mida kõik geograafid ookeanina ei tunnusta. Seetõttu võib sama hästi väita, et Antarktist ümbritsevad Vaikse, Atlandi ja India ookeani lõunapoolsed osad või maailmamere lõunapoolsed veed. Mandri kogupindala on 14,0 miljonit ruutkilomeetrit, millega ta on kontinentide hulgas eelviimasel kohal (Austraalia on väikseim). Rannajoone pikkus on ligi 17 968 km ja sellele on iseloomulikud mitmesugused jäämoodustised. Jäävaba ehk kaljurannikut on kokku umbes 900 km (5% kogupikkusest). Levinuim rannikutüüp (44%) on šelfiliustik ehk veepinnal ujuv kinnisjää. Umbes 38% Antarktise rannikust moodustab aluspõhjale toetuva mandriliustiku serv ning ülejäänud 13% on jäävoolude või oruliustike ookeanisse ulatuvad servad ja otsad.

Transantarktika mäestik jagab mandri kitsamas osas kaheks: väiksemaks Lääne- ja suuremaks Ida-Antarktiseks, mis moodustab kolmveerandi mandri kogupindalast.

Umbes 98% Antarktise pindalast on kaetud jääkilbiga, mille keskmine paksus on 1790 m, maksimaalne aga üle 4500 m. Jääkilbi maht on 25 miljonit km³, mis moodustab ligi 90% Maal olevast jää koguhulgast ja umbes 70% maailma mageveevarudest. Kui kogu see jää sulaks, siis tõuseks maailmamere pind umbes 61 m võrra.

Mandrijää liigub kiirjalt ookeani suunas, sisemaal kiirusega mõni meeter, šelfiliustikes kuni 2000 m aastas. Antarktise paljud liustikud, mis moodustavad umbes 10% mandrijää mahust, toidavad šelfiliustikke, millest suurimad on Rossi (pindala 472 960 km²) ja Filchner-Ronne šelfiliustik (422 420 km²).

Lääne-Antarktis on kaetud jääkilbiga. Globaalse soojenemise tõttu on tekkinud väike, kuid reaalne oht, et jääkilp võib laguneda. Selle sulamisel võib maailmamere pind tõusta mitme meetri võrra geokronoloogilisel skaalal suhteliselt lühikeses vahemikus (võib-olla mõne sajandi jooksul). Lääne-Antarktis on mandri idaosaga võrreldes liigestunum – suurem osa jääalusest pinnast asub allpool meretaset.

Ida-Antarktis asub Transantarktika mäestiku ja India ookeani vahel ning hõlmab järgmisi piirkondi: Coatsi maa, Kuninganna Maudi maa, Enderby maa, Mac. Robertsoni maa, Wilkesi maa ja Victoria maa. Peaaegu terve regioon asub idapoolkeral. Ida-Antarktis on enamjaolt kaetud jääkilbiga.

Vinson (4892 m) on Antarktise kõrgeim mäetipp. See asub Ellsworthi mägedes. Sisemaal ja mandrit ümbritsevatel saartel on veel palju mägesid. Rossi saarel asub maakera lõunapoolseim tegevvulkaan. Tuntud on ka vulkaan Deceptioni saarel, mis sai kuulsaks võimsa purske tõttu 1970. aastal. Väiksemad pursked esinevad küllalt sageli ja viimastel aastatel on täheldatud ka laava voolamist. 2017. aastal avastasid teadlased Lääne-Antarktise riftiorust jääkilbi alt 91 uinunud vulkaani kõrgusega 100–3850 meetrit (varem oli teada 47 vulkaani).

Järved

Antarktisel on hinnanguliselt tuhandeid mandrijää alla jäänud järvi (neist on avastatud üle 150). Neist suurim on 1996. aastal avastatud Vostoki järv (pindala ca 14 000 km²), mis asub Venemaale kuuluva Vostoki polaarjaama all. Algul arvati, et järvevesi on olnud ligi 4 km paksuse jääkatte all muust maailmast isoleerituna pool kuni mitu miljonit aastat, kuid hiljutised uuringud näitavad, et jääalustes järvedes toimub jää suure surve tõttu aeg-ajalt veevahetus neid ühendavate jõgede abil.

7. veebruaril 2008 alustas NASA uurimisrühm missiooni Ida-Antarktikas asuva Untersee järve juurde. Rühma eesmärgiks oli ekstremofiilide leidmine väga aluselise reaktsiooniga järveveest. Untersee vesi on väga selge, lahustunud hapnikuga üleküllastunud ning selle pH on 10,4. Järve põhjast (kuni sügavuseni 100 m) leiti koonilise kujuga stromatoliite, mis on peamiselt moodustunud niitjatest tsüanobakteritest.

2013. aasta jaanuaris puuris Ameerika Ühendriikide uurimisrühm läbi Whillansi järve ligi 800 m paksuse jääkatte. Allveeroboti abil võetud vee- ja setteproovid sisaldasid mikroorganisme (veeproovides oli ca 1000 mikroobi 1 milliliitri kohta), kes suudavad elada ilma päikesevalguseta. Sellises keskkonnas elavad mikroobid peavad tootma energiat fotosünteesi abita. Energiaallikaks võivad olla orgaanilised materjalid või kivimid.

Geoloogia

Geoloogiline ajalugu ja paleontoloogia

Rohkem kui 170 miljonit aastat tagasi oli Antarktis osa hiidmandrist Gondwana. Aja jooksul Gondwana lagunes ning tänapäevane Antarktis hakkas välja kujunema umbes 25 miljonit aastat tagasi.

Paleosoikum (540–250 MAT)

Kambriumi ajastul oli Gondwanal leebe kliima. Lääne-Antarktis oli siis osaliselt põhjapoolkeral ning sellel perioodil eraldus maakoore pealmisest kihist erosiooni tõttu suures koguses liivakivi, lubjakivi ja kilta. Ida-Antarktis oli ekvaatori läheduses, kus troopiliste merede põhjas elasid selgrootud ja trilobiidid. Devoni algusperioodiks (416 MAT)…